Ülikool

Ülikool on üks huvitav asi küll. See on hästi välja töödatud. Õppeaineid nagu ei olekski palju ja kuna üks loeng või tund kestab poole rohkem kui keskkoolis siis pole ka tunde palju. Kodus õppimine ei ole enam selline et iga päev teed näiteks mata ja inglise keele asju järgmiseks päevaks vaid kõik tunnid kus õppima peab on ainult kord nädalas(või harvemgi) ja siis saab oma vaba aega ülihästi planeerida. Tundises käia võid palju rahad, kas erinevad õppejõud või sama õppejõud annavad ka paljusid aineid teistel aegadel teistele õpilastele ja kui tahad siis võid nädalas mitu korda ühte ja sama tundi kuulata, või ei kuula üldse, oma asi, kedagi ei huvita. Ja siis lõpuks tuleb sess ehk siis eksami sessioon, kui oled korralik õpilane siis polegi midagi, oled eelnevalt õppinud ja enne eksameid ainult kordad asjad üle ja käid sessi ajal ainult eksamitel. Teoreetiliselt ei tohiks ju midagi rasket sessil olla, ainult nagu mingi koond kontrolltöö poole aasta õpitu peale aga noh, eks materjali ole kõvasti rohkem kui keskkoolis. Asi on hästi korraldatud, pole midagi öelda.
Aga tulles tagasi aja planeerimisse(kujutle nüüd siia mõned ropud sõnad) mina seda ei oska. Semestri vältel oli huvitav jälgida mind oma väga hästi välja arenenud mõistusega. Ehk siis esimene kolmandik semestrist ei saanud ma niisama mitte midagi aru kuna nii kool kui ka süsteem olid uued ja hoopis teistsugused. Teisel kolmandikul avastasin et kurat, siin nagu ei peagi midagi tegema ja neid asju mid apidi tegema tegin nagu mulle kombeks ikka viimasel minutil. Noh, ja siis tuli viimane kolmandik, siis oli asi juba käest ära, kõik asjad tulid korraga peale ja kui algselt mõtlesin et sel ajal hakkan eksamiteks õppima oli mul vaja hoopis eksami eelduseid täita ja siis tuli päevakorda oma argipäeva planeerimine, mida ma ei oska. Asjade alustamisega on alati raskusi ja noh, vähemalt kui alustatud sai siis võis ka õppimine hommikuni minna ja mis kuradi kasu oli sellest öö läbi õppimisest kui järgmine päev loengus magama jään. Saamatu nagu ma olen, ei jõudnudki lõpuks oma osasid eksmieelduseid ära täita ja osad ained jäävad tegemata.
Igatahes, siin ma nüüd siis olen, pool sessi on läbi ja mina täidan siin ikka veel eksami eelduseid, ma olen osav.
Aga no, ega tegelt mul nagu stiimulit ei ole kooli jaoks, ma nagu tean küll et tulevikus on seda vaja aga alati on mulle meeldinud käigu pealt asju õppida, ehk siis võiks tööle juba minna ja seal asja ära õppida et mida tegema pean, ulme.

Aga nüüd väike reklaam ka. Seoses MTÜ Aex Motoklubi registreerimisega EMF´i otsime klubile sponsorit ja ka uued liikmeid on teretulnud, nüüd on asi juba võimas ja aina paremaks läheb.